neljapäev, 16. juuni 2016

Viimased toimetused

144. päev 23 °C, Elverum

Täna olen peamiselt pakkimisega tegelenud. Ise ka ei usu, aga kõik asjad mahtusidki ära. Mul on üks suur kohver, matkakott ja väike seljakott. Lennukile võin võtta 50 kg. Tundub palju, aga kui kohvrisse on vaja panna uisud, kaks paari matkasaapaid, kummikud ja veel neli paari jalanõusid, lisaks kaks magamiskotti ja muu matkaraam ning kõik riided ja koolipaberid, siis enam ei tundugi, et nii palju oleks. Kaalu mul muidugi pole, aga vast mahub sinna 50 kg sisse kogu see hunnik.

Plaan oli, et lähen täna vara magama, sest hommikul on vaja asuda kuuese bussiga lennujaama poole teele, aga plaaniks see jäigi. Otsustati veel üks lõpupidu maha pidada, millest mul mööda nihverdada ei õnnestu, sest see toimub mu magamistoa akna taga ja magamisest nii ehk naa midagi välja ei tuleks. 

kolmapäev, 15. juuni 2016

Viimane eksam - tehtud

143. päev 17 °C, Elverum

Ja ongi kool läbi. Tunne on kirjeldamatu ja koju kõndides ei saanud irvet eest ära. Mõtlen, et mida need sõjaväelased võisid mõelda kui neist mööda kõndisin. Olen ka varem kirjutanud, et kooli kõrval sõjaväebaas asub ning neil pidevalt mingid õppused on. Täna passisid nad kuulipildujatega aia ääres liivakottide taga ja natuke kummaline oli sealt mööda kõndida, sest nad uurisid mind nagu ma oleks mõni sissetungija, keda on vaja kahjutuks teha. Aga ega see mu naeratust eest ära võtnud. 

Eksam läks hästi - paremini kui eelmine - ja oleks läinud ülihästi kui see inglise keel mul nii konarlik poleks. Nii palju oli rääkida, aga pidevalt jäin toppama, sest no ei tule sõna meelde. Pärast eksamit tulid muidugi kõik sõnad meelde. Aga ma olen rahul, õhkkond oli meeldiv, tegime nalja ja tänu sellele läks ka närvis olek üsna ruttu üle. 

Koju tulles ootas mind postkastis teade pakist, nii tore veel enne minekut üllatusi saada. Tere, Mari-Ann! Nüüd siis veel viimased toimetused ja vähem kui 48 tunni pärast olen Tallinna lennujaamas.

teisipäev, 14. juuni 2016

Kreeklasega kahekesi

142. päev 22 °C, Elverum

Olen homseks eksamiks valmis, tegin põhjaliku tunnikava ning lugesin läbi märkmed, mis ma selle poole aasta jooksul kirja olen pannud. Hea, et tegin märkmeid, sest mäletan kui koolis räägiti, et pole vaja kirjutada, kõik materjalid pannakse õppeinfosüsteemi üles, aga jah, loomulikult seda ei tehtud. Liigne agarus ei olegi alati ogarus. 

Eksam on outdoor leadership aines ning selles aines pidime ka kõige rohkem asju tegema. Kaks praktikat - Elverumi keskkoolis ning olümpiamängudel. Kaks portfooliot, eksam ning kõikidel matkadel pidime kordamööda ka grupijuhid olema. Hindamisel arvestatakse seda kõike ning samuti seda, kuidas me arenenud oleme ning tagasisidet andnud. Eksam moodustab hindest 60% ning ülejäänud kraam 40%. 

Eksam läheb kindlasti natuke aia taha, sest teades ennast, vuristan ma kogu teema kahe minutiga ette, jättes rääkimata umbes pooled asjad, sest ma lihtsalt unustan neist rääkida. Seetõttu ongi kirjalikud eksamid rohkem minu teema.

Oleme nüüd siin korteris kreeklase Zoiga kahekesi, sest Solin kolis välja. Jätsime kallistades hüvasti ning lubasime üksteist enda eludega kursis hoida. 

esmaspäev, 13. juuni 2016

Eksamist

141. päev 20 °C, Elverum

Tõmbasime endale täna eksami piletid ja olen enda omaga rohkem kui rahul. Teemaks on riietus, varustus ja seljakoti pakkimine talviseks matkaks. Lume- ja laviiniohutusest poleks küll tahtnud rääkida, sest eeldab liiga spetsiifilist sõnavara. Eksam on suuline ning loomulikult inglise keeles. 

Asja teeb keeruliseks see, et peame selle teema kohta koostama 45-120-minutilise tunni, kus on kohustuslik kasutada erinevaid õpetamismetoodikaid, ning siis selle eksamipäeval 10 minutiga ette kandma. Aga ei ole hullu.

Õnneks saan eksami teha kolmapäeval, seega juba ülehomme ja see jätab mulle närvitsemiseks ainult ühe päeva. 

pühapäev, 12. juuni 2016

Vaikselt valmistun lahkuma

140. päev 20 °C, Elverum

Alustasin pakkimisega, õigemini esialgu kõigest asjadest vabanemisega. Tegin tühjaks oma seina, kuhu ajajooksul üksjagu pilte oli kogunenud. Pesin ära akna ja võtsin tolmu kohtadest, kust ma seda tavaliselt ei tee, näiteks kapiotsas, lambilt, mingilt imelikult puust asjalt, mis lae alt jookseb jne. 

Pean ära viskama päris palju asju ja veidi nõme on seda teha, sest kõik need on täiesti kasutuskõlblikud, aga ei hakka ju kohvrisse toppima näiteks tekki ja patja või madratsikatet või panni vms. Ma võiksin need küll ära anda Namibia poodi, aga voodiriideid vajan ka viimasel ööl ja ainult panni pärast ei viitsi ka seda käiku ette võtta. Seega teen südame kõvaks ja reede hommikul tõstan kõik prügikasti äärde, kuigi eelistaksin nendele asjadele taaskasutust. 

Natuke nagu ei ole kohale jõudnud, et kohe kohe lahkun siit. Samas jõudis mulle üsna hilja pärale ka see, et ma siia tulen. Alles Rygge-Oslo rongis hakkasin mõistma, et olen Norras. Tunded on vastakad, ühest küljest oleks nagu kahju minema minna, teisest küljest ei ole jälle üldse. 


Sein, mis nüüd on tühi

laupäev, 11. juuni 2016

NOP 2016 lõpupidu

139. päev 18 °C, Elverum

Eile oli NOP 2016 (Nordic Outdoor Program) lõpupidu, kuhu ma jäin kõvasti hiljaks, nii kolm tundi ja jõudsin täpselt selleks ajaks kui nad olid lõpetanud video vaatamise, mille Nico meie poolaastast kokku oli pannud. Nii mõnelgi oli see video pisarakanalid valla tõmmanud. Kohal olid ka meie õppejõud, Gaute ja Lise, kes küll juba lahkumas olid. Enne veel käisid ja kallistasid ükshaaval kõiki, mille peale ma taas kord veendusin, et ei ole eriline kallistaja. 

Minu jaoks jäi see pidu üsna lühikeseks ja olin esimene, kes koju tuli. Jõin õlut ja see tegi mind kuidagi uimaseks. Oma osa mängis kindlasti ka see matk, sest tunnen, et taastun sellest ikka veel. Sain kätte oma kirjad ning poisid olid meisterdanud mulle puust silma, sest ma olevat vaikne jälgija, keda iga grupp vajab, tuues kaasa rahu ja lõõgastust. Teised pidutsesid hommikuni ja olid hiljem ka Lokketisse läinud. 

Lõpetuseks video meie poolaastas, mis Nico kokku pani. Kõikidest tegevustest ma osa ei võtnud, näitkes ei käinud ma Tromsøs ja surfamas, sest need ei klappinud kuidagi minu eelarvega. 


NOP 2016

reede, 10. juuni 2016

Kirjutan kirju

138. päev 20 °C, Elverum

Täna õhtul on lõpupidu ja selle puhul anti kõigile ülesanne kirjutada igale ühele kiri, mis oleks kena mälestus siin oldud ajast. Selle tarbeks printisin ma kõigist välja ühe foto, mis mul viimase poole aasta jooksul on õnnestunud pildistada ning tahaküljele üritasin siis midagi kirja panna. Mõnega läks lihtsamalt, mõnega pidin ajusid ragistama, sest polnudki nagu otseselt midagi öelda. Kirjutasin siis niisama üldiselt ja andsin kaasa soojad soovid. 

neljapäev, 9. juuni 2016

Viimane loeng

137. päev 20 °C, Elverum

Nina on paistes ja kaetud kõva koorikuga, mida ma iga natukese aja tagant sheavõiga pehmendada üritan. Korraliku teise astme põletuse suutsin saada. Õnneks valutab ainult natuke. Klassikaline liustikult saadud trauma, mis õnnestus saada ainult minul.

Täna oli viimane loeng, tegelikult läheme kooli ka esmaspäeval, et loosiga endale eksami sooritamiseks aeg tõmmata, aga õppetööd enam ei toimu. Loodan, et loosiõnn naeratab ja saan eksami teha kolmapäeval, siis jääks neljapäev veel viimaste otsade kokku tõmbamiseks, sest reede hommikul kell kuus asun siit bussiga lennujaama poole teele. 

Rääkisime eksamist, aga midagi konkreetset teada ei saanud. Põhimõtteliselt peame teadma kõike, mida siiani õppinud oleme. Kohapeal peame ette valmistama 120-minutilise tunni ja teema saame teada alles vahetult enne seda. Peame oskama rääkida didaktilisest relatsioonimudelist, heuristilistest lõksudest jms. Lisaks peame tundma kaarti ja oskama rääkida, mida mingid märgid ja jooned kaardil tähendavad. Kindlasti midagi veel, mille peale ma hetkel ei tule. 

Kuna tegu oli viimase loenguga, kiskus Gaute veidi emotsionaalseks. Nutma päris ei hakanud, aga rääkis, kuidas me kõikidest gruppidest ta lemmikud olime ning et õppis meilt palju. 

Koju tulles koristasin ära enda toa, mis alati jube sassi läheb kui ma matkalt tulen. Ja siis läksin magama - keset päeva.

kolmapäev, 8. juuni 2016

Kolmepäevane matk mägedes ja liustikel

134.-136. päev 25-0 °C, Jotunheimeni rahvusprak

See oli üks raske matk. Ületasin end nii vaimselt kui füüsiliselt, aga see valu oli seda väärt, sest kõikidest matkadest jättis see mu sisse kõige sügavama jälje. Vallutasin oma esimese mäetipu (Munamägi ei lähe arvesse, eksole) ning kõndisin esimest korda liustikul. Kahe päevaga realiseerisin kaks suurt unistust. Emotsioonid on laes ning kuigi ma mäkke ronides korrutasin endale, et vihkan mägesid ja mitte kunagi enam ei pane end sellisesse olukorda, siis nüüd võin öelda, et sõrm on antud ja arvatavasti läheb käsi ka. Aga alustan algusest.

1. päev, Galdhøpiggen (2469 m)

Ärkasin juba enne viit, et kella seitsmeks kooli juures olla, kust haarasime suusad, telgid ja veel üht-teist ning võtsime suuna Lillehammeri poole. Ees ootas pikk sõit - 5 tundi põhja suunas. Oleksin pidanud magama, aga ei raatsinud, sest mida rohkem üles me sõitsime, seda mägisemaks maastik muutus ja vaated olid võimsad. Üks hetk siiski tukastasin ja ärkasin, kui ühte mägikülla sisse keerasime, et jalgu sirutada ja lõunat süüa. 

Lomi vallas asuv Fossbergom on 840 elanikuga küla, mis elatub peamiselt turismist ja seda ainult suvel, sest lume tõttu on talvel sinna pea võimatu saada. Küla asub mägede vahel orus ja oktoobrist aprillini sinna päike ei paista, sest on liiga madalal. Täitsa nukker elu võib seal sellel ajal olla. See-eest suvel on see üks ütlemata mõnus koht. Külast voolab läbi türkiissinise veega Bøvra mägijõgi ning seal asub ka Norra suurim puukirik, mis algselt ehitati 12. sajandil, kuid 17. läbis uuenduskuuri ning sai veidi teistsuguse ilme.


Fossbergomi küla


Bøvra mägijõgi


Bøvra mägijõgi


Norra suurim puukirik


Päike kuumutas mõnuga ning lootsime, et kõrgemal on jahedam. Fossbergomist Juvasshyttani, kust lõpuks oma teekonda mäkke alustasime, oli umbes tund sõitu, alguses mööda jõeäärt ning siis mööda serpentiini 1840 meetri kõrgusele parklasse, kuhu oma bussid meid ootama jätsime. Oli täitsa naljakas seista kesest lund, kuigi temperatuur oli suvine. Juvasshyttas asub ka suvesuusakeskus, mis on avatud suvi läbi ning talvel üldse kinni, sest tee sinna on oktoobrist maini suletud.


Mägi paistab


Kuigi lund oli seal palju, siis mõned kohad olid jõudnud juba lume alt välja sulada, seega pidime oma teekonda alustama suusasaabastel üle kivide ronimisega, samal ajal käe otsas suuski kandes. Tundsin juba enne, kui suusad alla sain, et olen väsinud. Viimane kuu aega vedelemist oli oma jälje jätnud ja vorm polnud  enam sugugi see, mis ta talvel oli. Mõttes kirusin end, et nii laisk olen olnud. Tegelikult mängis suurt rolli ka see kuumus ja ma polnud sugugi ainuke, kes end kurnatuna tundis. 

Esimene lõik suuskadega oli kohutav, sest olin määrimisel lohakas olnud ja puudus igasugune pidamine. Mäest üles minnes on väga oluline, et suusk tagasi ei libiseks, muidu tuleb minna kalasaba sammuga nagu mina seda tegin ja see võttis ikka meeletult energiat ära. Esimesel võimalusel tõmbasin oma suusad kõige kleepuvama määrdega üle ja siis läks juba "libedamalt". Suuskadel ületasime ka ühe väiksema liustiku (Styggebreen - norra keeles inetu liustik), mis küll lume alt välja ei paistnud, aga võimalike lõhede tõttu siiski hanereas minemist nõudis. Jõudes kohta, kust enam suuskadel edasi ei saanud, vahetasime suusasaapad matkasaabaste vastu, sõime, et energiat koguda, jätsime maha suusad ja alustasime teed tippu.


Parempoolne on Galdhøpiggen


Tõus mäkke oli raske, vaheldumisi lumes sumbates ja kividel turnides. Tagantjärele analüüsides saan muidugi aru, et võrreldes liustikule tõusuga oli see ikka kukepea. Juhtus ka väike intsident, tasakaal kadus ära ja seljakott tahtis selg ees alla kiskuda, aga viimasel hetkel sain kivist kinni haarata. Ilm oli täiesti tuulevaikne ja päike paistis lagipähe. Jalad käisid all ringi ning tipp tundus nii kaugel. Olin täiesti kindel, et see saab minu viimane mägi olema, niivõrd piinarikas tundus see, kuid lõpuks tasus kogu see vaev end ära ja olles vallutanud oma esimese mäetipu, mis on kõrgeim Norras, Skandinaavias ja terves Põhja-Euroopas, oli meeleolu võimas. Ümberringi olid ainult lumised mäed ning me olime seal tükk aega, nii et oli aega kohvi juua ja nautida. Seal tipus on ka reaalne kividest ehitatud kohvik, mis avatakse hooaja alguses, ehk siis juulis.


Kohvik


Vaade tipust


Täitsa mina


Rebeca ja Lara meie grupi poistega


Tipp


Fotosessioon


Pool kohvikut


Vaade tipust


Laraga


Allatulek oli üsna lihtne, kuigi olen lugenud, et vahel võib see olla ka keerulisem kui ülesminek. Lihtne oli muidugi ainult sinnamaani, kuhu jalgsi sai. Suuskadel allamäge tulemine osutus minu jaoks nii vaevaliseks, et lõpus need jalast kiskusin ja kõndides edasi tulin. Oli tunne nagu suusataks esimest korda ja poolel teel suutsin ära kaotada suusakepil oleva rõnga, mistõttu kepp läbi lume vajus ja kogu üritust sugugi lihtsamaks ei teinud. Kukkumisi oli palju, sest suusatasime mäesuusaradadel ning murdmaasuuskadega oli end seal püsti hoida üsna keeruline. Pidevalt pidi end keppidega pidurdama, sest muidu läks kiirus liialt suureks ja lühikeste riietega ning kiivrita suure kiiruse pealt koorikuga kaetud lumele kukkuda ei ole just kõige mõnusam tunne. Yulian näiteks kukkus nii õnnetult, et vigastas oma põlve ja pidi seetõttu järgmisel päeval liustikumatkast loobuma.


Lahkume


Allaminek


Seal otsas on siis nüüd käidud


Parklas laadisime oma kodinad bussidesse ja sõitsime 10 km allamäge, kus oma laagri püsti panime. Kell oli juba 11 õhtul ja pikk päev andis end tunda. Robin valmistas meie grupile läätsedest ja köögiviljadest ülimaitsva õhtusöögi, kuigi ei ole just kõige parem mõte süüa matkal kaunvilju, sest järgmine päev oli natuke valus olla. Ilm oli endiselt soe ja õues täiesti valge. Väga mõnus on toimetada kui ei ole külm ja pime, kõik asjad saavad tehtud oluliselt kiiremini. Magama saime umbes ühe paiku ja pimedaks ei läinudki, isegi hämaraks mitte. 

2. päev, Jostedalsbreen

Ärkasin kell kolm selle peale, et päike telgi seina tagant silma paistis ja magamiskotis kuumaks kiskus. Avasin kõik telgiuksed, eemaldasin kampsuni ja magamiskoti ning magasin seitsmeni, sest siis oli äratus. Hommik oli ilus ja palav. Sõime, jõime kohvi ning pakkisime asjad, et liikuda edasi Krossbusse, kust sai alguse meie matk Jostedali liustikule, mis on Mandri-Euroopa suurim.


Kena koht, kus hommikukohvi nautida


Hommik mägedes


Saime kätte oma varustuse: rakmed, kassid, köied, kiivri ja jääkirka. Kogu see kraam tuli mahutada seljakotti, kus oli ees juba terve päeva söök ning talveriided liustikule minemiseks. Lootsime kõik, et pääseme sellel päeval suusatamisest, sest eilne oli veel elavalt meeles. Kuid unistuseks see jäigi, sest lund oli veel palju ja ainuvõimalik viis liustiku jalamile jõuda oli suuskadel. Oli kohti, kus maapind oli juba lume alt välja sulanud. Seal võtsime suusad alt ja liikusime jalgsi, et natukese aja pärast need jälle alla panna ning nii mitmeid kordi järjest. Ilm oli taas kuum ning enne kui üldse liustikule kõndima sain hakata, olin juba väsinud.


Valmis minema


Krossbu


Are you safe?


Jõudsime kohta, kus tõus läks järsemaks ja suuskadega enam edasi liikuda ei olnud võimalik. Seal tegime lõunapausi ning vahetasime riided. Tundus ebareaalne ajada selga suusapüksid ja -jope, aga liustikul muud moodi ei saa - jää on terav ja märg. Panime selga varustuse, jagasime end kuuestesse gruppidesse ja ühendasime end köitega üksteise külge. Enne veel määrisime end paksult päisesekreemiga kokku. Jalas olid villased sokid, sest õhukese niidisokiga hakkavad saapad kiirelt hõõruma. Ka kindad pidime kätte panema, et vältida vigastusi. Me polnud veel minema hakanudki, kui juba ülekere higistasime.


Suusatamine suvel


Hülgame suusad


Peaaegu valmis


Valmis


Viimane infovahetus


Hakkasime tasakesi astuma ja kümme minutit hiljem ma tundsin, et lähen põlema - leegiga. See meenutas kõrbematka, ainult et talveriietes. Mul oli peas nokamüts, aga sellest polnud abi, päike peegeldus lumelt tagasi ja päikesekreemi higistasin kohe maha. Kuna olime köitega ühendatud, ei saanud ka tempot valida, liikuda tuli sama kiiresti kui ülejäänud grupp. See oli väga raske, nii füüsiliselt kui vaimselt. Üritasin mõelda ilusaid mõtteid, kuid ei suutnud, lihtsam oli aju üldse välja lükata ja lihtsalt astuda. Samm haaval liikusin edasi ja kartsin, et võin kokku kukkuda. Mõtlesin pidevalt, et kas ma olen ainus, kellel on nii palav. Vahepeal haarasin maast lund ja panin seda kuklale, meelekohtadele ja randmetele. Kõndisime niimoodi 40 minutit ja ei peatunud kordagi. Lõpuks jõudsime üles, sinna kus liustikud olid lume alt välja sulanud ja seal saime ka korra hinge tõmmata. Jahutasin end liustikujääga ja üritasin oma südametöö jälle normalseks saada.


Ülesminek


Veidi aega puhanud, suutsin lõpuks ka ümbrust vaadata ja tunne oli võimas. Kogu see vaev ja valu tuli üle elada, et kõike seda kogeda saaks. Edasine oli puhas nauding. Gaute juhatas meid mööda liustikku ja ületasime mitmeid liustikulõhesid. Esimese lõhe ületamine oli psühholoogiliselt veidi raske, sest aju tõrkus seda tegemast. Sa kuuled, kuidas liustik ragiseb, kuuled veesolinat, tead, et aegajalt ikka kukutakse lõhedesse ja siis pead sundima end üle hüppama kohtadest, kus all laiutab 10-15 meetrit tühjust. Kui olin esimese lõhe ületanud, tekkis juba hasart. Kõige ohtlikumad olid kohad, mis olid veel lumega kaetud ja me ei teadnud, kas selle all on jää või tühjus. Laral õnnestus kaks korda läbi lume vajuda, nii et oli rinnuni lumes ja alakeha rippus tühjuses ning polnud ka seina, kuhu oleks saanud kassid suruda, et siis välja ronida. Puhtalt kirka abil pidi ta end välja tõmbama ja meie hoidsime samal ajal köied pingul, et ta sügavamale ei saaks vajuda. Üsna õudne oli sama kohta ületada kohe peale Larat, sest ma teadsin, et oht läbi lume vajuda on reaalne. Hästi vaikselt astusin lumele ja lõin kirka jäässe, et saaksin end kohe välja sikutama hakata. Tõmbasin end roomates üle ja seetõttu õnnestus ka läbi lume vajumist vältida. Mul vedas ja kordagi ei kukkunud lõhesse. Pärast kuulsin, et nii mõnigi teine peale Lara suutis seda veel teha.


Mandri-Euroopa suurimal liustikul


Ületame lõhet


Lara


Liustikulõhe


Jostedali liustik


Seisak


Ilus ja ohtlik


Lihtsalt võimas


Ma ei tea, kaua me seal liustikul kõndisime, sest ajataju kadus ära ja kui Gaute ütles, et nüüd on aeg alla tagasi liikuda, oli meel veidi kurb. Oleksin tahtnud seal igavesti olla. Liustik on ilus ja ohtlik. Kõndida millelgi, mis näiliselt ei liigu, aga tegelikult võib liikuda kuni 100 meetrit päevas, tekitab tunde, et kõik siin ilmas on võimalik. 

Jõudes kohta, kuhu olime oma suusad jätnud, saime veidi aega, et energiat koguda. Meelolu oli ülev ja kõigil näod naerul. Mõnus oli talveriided seljast heita ja varbad paljaks kiskuda. Seekord läks ka allamäge suusatamine lihtsamalt, koorikut ei olnud ja langused polnud nii järsud. Busside juurde jõudes mõistsin, et olen suutnud teha midagi, mille eest meid juba koolis hoiatati, nimelt suutsin ära põletada oma nina ja seda seestpoolt. Ma küll määrisin päikesekreemi väga hoolikalt, ka ninaaukudesse, aga kuna füüsiline pingutus mul nina vett jooksma võtab, pidin aegajalt nuuskama ja samal ajal pühkisin maha ka kreemi. Õnneks olin ettenägeliku olnud ja kaasa võtnud Mari saadetud sheavõi, mis põletustunnet oluliselt leevendas. Tervitused sulle, Mari-Ann, su või suutis mind taas kõige hullemast päästa. 

Ööbima jäime sinna samasse Krossbusse, umbes 100 meetrit parklast eemal. Lõime oma laagri künkale püsti ja asusime ettevalmistusi tegema, et ühine õhtusöök valmistada. Kavas oli tomatine köögiviljasupp (mis algselt pidi olema chilli con carne, aga ei olnud seda sugugi) ning kiviahjus valmistatud pitsa. Igaüks sai mingi ülesande. Ehitasime kividest ahju ning pliidi. Lara tegi kohapeal jahust, veest, oliiviõlist ning ürtidest pitsataigna. Ülejäänud puhastasid ja hakkisid köögivilju. Söök tuli ülimaitsev. Supile küll pidin ise hiljem ohtralt ürte lisama, aga pitsa, mille peal olid ainult purustatud tomatid, ürdid ja juust, oli parim, mis ma kunagi söönud olen. Kiviahi on ikka kiviahi. Pitsategu looduses tahan kindlasti Eestis korrata.


Mägede vahel


Punane on minu kodu


Valmib söök


Söök on valmis


Söövad


Laager


Pitsaahi


Pärast õhtusööki istusime veel veidi koos, rääkisime juttu ja oligi aeg magama minna. Ilm oli jahedamaks läinud, taevas pilves ning kui telki jõudsin, hakkas vihma kallama. Vajusin vist kohe unne, sest eelmised kaks ööd olin vaid loetud tunnid magada saanud. 


3. päev

Öösel oli tuul tõusnud ja ärkasin mitmeid kordi selle peale, et telgi seinad laperdasid ja üsna suurt müra tegid. Hommikul oli taevas taas selge ja päike paistis, kuid soe oli ainult telgis, õues muutusid käed kümne minutiga tundetuks, tuul oli niivõrd jäine. Naljakas, aga ma nautisin seda külma, kuuma on ikka kordades raskem taluda. 

Valmistasime endale kohvi ja söögi ning läksime seda neljakesi telki sööma, sest väljas ei saanud tundetute näppude tõttu lusikatki hoida. Seejärel pakkisime asjad, laadisime need bussidesse ja asusime koduteele. Teepeal tegime mitmeid peatuseid. Esimene peatus oli türkiissinise veega mägijõe kaldal, kus Niels ja Rebeca soovisid meiega mõned tegevused läbi viia. Niels jaotas meid paaridesse ja mängisime silmad kinni usaldusmängu. Ja korraga valdas mind täielik deja vu tunne. Ma oleks nagu selles kohas varem olnud ja täpselt seda kõike teinud. Jube veider oli see. Rebeca tegi meiega kallistamismängu ja see oli natuke too much mu jaoks, ma pole just eriline kallistaja, ainult väga vähestega suudan seda nautida.


Deja vu koht


Tere!


Teise peatuse tegime selles samas Fossbergomi külakeses, kus me ka esimesel päeval peatusime. Leidsime seal kiriku tagant kena rahuliku kohakese, kuhu ringis maha istusime ning kogu matka kokku võtsime. Gaute ja Lise rääkisid lähemalt veidi Norra turismi asjaajamisest ja peamine erinevus näiteks Eestiga on see, et kui meil lükatakse kogu vastutus kliendi peale (klient kinnitab allkirjaga, et võimaliku õnnetuse puhul on ta ise süüdi ja teenusepakkujale ei ole mõtet hiljem pretensioone esitada), siis Norras selline asi läbi ei läheks. Isegi kui klient annab allkirja, jääb vastutajaks alati see, kes seda tegevust organiseerib. Viisime läbi ka juba klassikaks kujunenud rose and thorn vooru, kus igaüks sai öelda, mis oli tema jaoks matkal kõige raskem ning kõige meeldivam asi. 

Seejärel sõime lõunat ning sõitsime kodupoole, tehes veel ühe lühikese peatuse Lillehammeris, kust ma McDonald'sist kaks juustuburgerit ostsin. Viimati tegin seda samas kohas olümpiamängude ajal. Koju jõudsime umbes seitsmest ning siis jõudsin veel vaid pesu pesta ja süüa. Postkastis ootas mind kiri, mis eriti matkalt tulles alati tuju heaks teeb. Tere, Kristjan! Vahepeal hakkas ka suitsuandur üürgama, sest patareid olid tühjaks saanud. Soliniga mässasime tükk aega, et seda vaigistada, lõpuks tõmbasime mingi klemmi küljest, sest patareisid eemaldada ei olnud võimalik. 

See oli minu viimane makt siin Norras ning nüüd on jäänud veel ainult eksam ja juba järgmisel reedel sõidan tagasi Eestisse.

pühapäev, 5. juuni 2016

Jälle jõe ääres

133. päev 23 °C, Elverum

Kuna eile oli tore, otsustasime üritust korrata. Seekord saime varem toast välja ning plaanisime veidi kauem olla. Tegime Soliniga söögi kaasa ja läksime jõe äärde Larat ootama, kes loomulikult tunnikese hilines. Lebasime niisama ja mina üritasin seda raamatut jälle lugeda, aga ma ei saa aru, kellele see kirjutatud, kes on sihtgrupp, mina seda lugeda ei suuda. Päike küttis korralikult ja pidin end aegajalt jões jahutama. Vesi on külm, sest tuleb ülevalt mägedest. Umbes neli tundime olime seal, siis pidin mina lahkuma, sest homseks matkaks oli vaja toit ette valmistada ning ka asjad olid pakkimata. 


Siit sai vette


Ma tean ise ka, et see blogi siin - ärkasin, jõin kohvi, tegin seda ja toda - teemaks kisub ja ääretult igav lugeda on, aga kuna ma olen siiani iga päeva kohta sissekande teinud, siis ei taha nüüd enne lõppu loobuda ka. Mõtted on juba omadega Eestis ja viitsi siin enam uusi seikluseid väga ette võtta.